Kuna savimaak sisaldab kuni 30% vett, on hädavajalik läbi viia maagi kuivatamine 5-10%-lise niiskuse sisalduseni. Parim kuivatustemperatuur on 110°-120°, sellest kõrgemal temperatuuril hakkab savi kaotama oma plastilisust.

Tükeldamist ja peenendamist vajavad kõik keraamiliste masside toorained. Savimaagi puhul lastakse tavaoludes eelnevalt kuivatatud ja tükeldatud savil vees liguneda ning seejärel uhutakse ja sõelutakse läbi erineva tihedusega sõelte. Sõelale jäänud jääk on tavaliselt liiv või kruus. Saadud savimass jäetakse seisma ning aja jooksul eemaldatakse pealekerkinud veekiht. 

Ideaalne on kasutada keraamilise massi lõplikuks peenendamiseks ja nende omavaheliseks segamiseks kuulveskit, mis kujutab endast ümber oma telje keerlevat silindrilist või koonusetaolist trumlit.

Kui savimass sisaldab elektrolüüte, võib seda peale laagerdumist kasutada valmis valumassina. Savimassi, mis ei sisalda elektrolüüte, kasutatakse pooltoodanguna vormimismassi valmistamiseks. Plastiline vormimismass saadakse valumassi liigse niiskuse eraldamise teel. Käsitöönduslikult kuivatatakse seda soojas kuivas ruumis kipsvannides või vanades kipsvormides. Kvaliteetse vormimismassi saamiseks tuleb tahenenud massist eraldada õhk ning vajaduse korral mass ühtlustada. Tavaoludes piisab selleks savimassi käsitsi läbisõtkumisest, keraamikatööstuses suunatakse töödeldav savimass vaakumpressi, kus koos õhu eraldamisega toimub savimassi teistkordne ja lõplik läbisegamine ning ühtlustamine. Valminud vormimismassi on soovitatav lasta seista enne kasutamist. Mida kauem savimass laagerdub, seda paremad on selle plastilised omadused.

Valmistatakse ka pulbermassi, mida toodetakse savimassi tsentrifugaalse töötlemise teel vastavates kuivatites või õhkkuiva vormimismassi jahvatamise teel.

Savi põletamiseks kasutatavad ahjud jagunevad küttematerjali või energia liigi järgi (puuküte, õliküte, gaasiküte, kivisöeküte, lõkkepõletuse küte, elektri- ja päikeseenergia), töötamisperioodi järgi (perioodiline või pidev), ahju ehituse ja tõmbe järgi.

Keraamika ahju valimisel peaks silmas pidama esmalt ahju suurust (töömaht) ja põletuskoormust ning saadaolevat elektritoidet (kas on tööstusvool). Ostmisel tuleks jälgida kontrolleri ja ahju varustuse (riiulid, vahepostid) olemasolu ning sobivust rakendusega (keraamika, klaas).

• Pealtlaetavad ümarahjud mahuga 30-300 l. Need ahjud sobivad nii hobikeraamikutele kui väiksematesse savikodadesse. Sobiv madala ja keskmise põletuskoormuse korral.
• Eestlaetavad kamberahjud 50-250 l. Selliseid ahjud sobivad suurema põletuskoormuse korral ning kui on vaja suuremat ahju. Suuremahulist eestlaetavat ahju (suurem kui 150 (200) liitrit) on võrreldes pealtlaetavaga mugavam pakkida. Küttekehad (spiraalid) võivad olla paigaldatud pesadesse või keraamilistele torudele. Torudele paigaldatud küttekehadel on veidi pikem tööiga, kuna need ei vaju ajapikku längu. Ühtlasema soojuse jaotuse tagavad ahjud, mille küttekehad asuvad 5-es küljes – see on kriitilisem just suurema mahuga ahjude korral.
• Kamberahjude eeliseks on ka parem soojusisolatsioon.

Kuivatatud saviesemeid põletatakse, et muuta savi kõvaks, väliskeskkonna mõjudele vastupidavaks ja veekindlaks. Põletamata keraamilist massi on pärast kuivatamist võimalik vee lisamisega taas plastiliseks muuta. Pärast põletust, tänu põletuse käigus toimunud muutustele keraamilise massi struktuuris, on see aga võimatu.

Eristatakse nelja savi põletusviisi: eelpõletus, ühekordne põletus, dekoorpõletus ja glasuurpõletus.

1. Eelpõletuse korral põletatakse õhkkuivaks kuivatatud saviesemed enne nende glasuurimist.
2. Ühekordset põletust kasutatakse terrakota ja kivinõu (savi- ja soolaglasuuriga kaetud tooted) saviesemete ainukordseks põletuseks.
3. Dekoorpõletuse puhul kinnistatakse savi põletuse käigus glasuurile glasuuripealsete värvidega maaling või kaetakse ese teistkordse glasuurikihiga ja teostatakse savi põletus madalamal temperatuuril, et takistada alusglasuuri sulamist.
4. Glasuurpõletus on eelnevalt ettepõletatud ja seejärel glasuuritud toodete põletus, mille käigus moodustunud glasuur kinnistub tootele.

Keraamika jaguneb põletamistemperatuuride järgi madal- ja kõrgkuumuskeraamikaks.

1. Madalkuumuskeraamika puhul toimub savi põletamine kuni temperatuurini 1150 °C, mille tulemusena saadakse urbse killuga tooted, mis muudetakse glasuurpõletusega vettpidavateks. Madalkuumuskeraamika alla kuuluvad primitiivkeraamika, majoolika, pottsepakeraamika, lubjafajanss. Madalkuumuskeraamikat viljeletakse põhiliselt erinevate glasuurvärvide rohkuse tõttu.
2. Kõrgkuumuskeraamika põletamine toimub temperatuurivahemikus 1150-1500 °C. Kõrgkuumuskeraamika alla käivad kivinõud, fajanss, portselan, kuumuskindlad nõud. Tooted on paakunud killuga, mis peavad vett ka glasuurpõletuseta. Kõrgkuumuskeraamika on vastupidavam, kuid esineb vähem erinevaid glasuurvärve.

Riiulid

Keraamikatöökojas on riiulid vajalikud nii materjalide ja tööriistade hoidmiseks, kui saviesemete kuivatamiseks. Saviesemete kuivatamiseks on sobilikud tugevad, hõreda konstruktsiooniga puitriiulid. Hõre konstruktsioon võimaldab õhu liikumist ja võimaldab saviesemetel ühtlaselt kuivada.

Kuna keraamika valmistamise protsess nõuab aeg-ajalt saviesemete ümberpaigutamist (töölaualt riiulisse, hiljem ahjuruumi lõppkuivatusele ja põletusse, sealt jälle tööruumi glasuurimisele jne), on otstarbekas esemete tõstmiseks kasutada vineerist või puidust aluseid.

Töölauad

Töölauad peaksid olema tugeva konstruktsiooniga ja kergestipuhastatava kattega. Saviga töötamisel on soovitav kasutada ka voolimisaluseid. Selleks sobivad vettimavad plaadid (vineer, puitlaastplaat, valatud kipsplaat). Alused aitavad vältida savi kleepumist tööpinnale.

Setiti ja kraanikauss

Keraamikatöökotta sobib kahe osaga suurem kraanikauss. Savijääke sisaldava pesuvee eelpuhastamiseks on hädavajalik kraanikausi ja kanalisatsioonisüsteemi vahele paigaldada mitmekambriline setiti. See väldib kanalisatsioonisüsteemi ummistumist savi- ja glasuurijääkide tõttu.

Keraamikaahi

Keraamika ahju valimisel peaks silmas pidama esmalt ahju suurust (töömaht) ja põletuskoormust ning saadaolevat elektritoidet (kas on tööstusvool). Ostmisel tuleks jälgida kontrolleri ja ahju varustuse (riiulid, vahepostid) olemasolu ning sobivust rakendusega (keraamika, klaas).

• Pealtlaetavad ümarahjud mahuga 30-300 l. Need ahjud sobivad nii hobikeraamikutele kui väiksematesse savikodadesse. Sobiv madala ja keskmise põletuskoormuse korral.
• Eestlaetavad kamberahjud 50-250 l. Selliseid ahjud sobivad suurema põletuskoormuse korral ning kui on vaja suuremat ahju. Suuremahulist eestlaetavat ahju (suurem kui 150 (200) liitrit) on võrreldes pealtlaetavaga mugavam pakkida. Küttekehad (spiraalid) võivad olla paigaldatud pesadesse või keraamilistele torudele. Torudele paigaldatud küttekehadel on veidi pikem tööiga, kuna need ei vaju ajapikku längu. Ühtlasema soojuse jaotuse tagavad ahjud, mille küttekehad asuvad viies küljes – see on kriitilisem just suurema mahuga ahjude korral.
• Kamberahjude eeliseks on ka parem soojusisolatsioon.

Muud abivahendid

Olenevalt kasutatavast tehnikast on tarvis veel: potikeder, rullpress, savi rull, silmusrauad,

lõiketera, puhastusraud, voolimispulgad, tross, svammid, spaatlid, glasuurimispintslid, angoobimaali pipetid jm keraamika tarvikud.

Keraamilist massi on võimalik tehislikult värvida, viies massi koostisse mitmeid metallioksiide ning nende alusel valmistatud värvipigmente. Värvi intensiivsus sõltub savi liigist, põletustemperatuuri kõrgusest ning värvitava komponendi kogusest.

Reeglina on kõrgemal temperatuuril põletatud värviline mass tumedam, toonilt intensiivsem ning pealispinnalt küpsem. Valge savi alusel on võimalik välja kujundada rikkalikumat värviskaalat. Värvilisi masse kasutatakse kõrgkuumuskeraamikas baasmassina ja mitmesugustes tehnikates (inkrustatsioon, aplikatsioon, nerikom, neriaaž jt).

Keraamika glasuurimiseks on erinevaid meetodeid. Vaatleme neist mõningaid lähemalt. 

Glasuurimine on keraamilise toote valmimisel olulisemaid etappe. Savi glasuurimisel tehtud vead võivad annulleerida kogu eelneva töö. Glasuuriga kaetud eseme kvaliteedi üle saab otsustada peale põletust, siis on aga enamikul juhtudel võimatu tulemust parandada. Seetõttu nõuab savi glasuurimine suuri kogemusi ja head materjalitundmist, et ennetada ebaõigetest töövõtetest põhjustatud glasuuridefekte. 

Enne savi glasuurimist tuleb tooted hoolikalt puhastada tolmust, kasutades selleks võimaluse korral kompressorit või tolmuimejat. Tolmuvabad esemed pühitakse üle niiske käsnaga. 

Glasuur kantakse savipinnale pintsliga, sissekastmis- või ülevalamismeetodil või pritsimise teel. 

1. Glasuuri pintsliga pealekandmist kasutatakse väikese keraamikaeseme puhul.
2. Glasuuri sissekastmis- ja ülevalamismeetodil on võimalik tooteid katta ühtlase glasuurikihiga ja vähese ajakuluga. Glasuur peab sel juhul olema valmistatud suuremas koguses.
3. Glasuure pritsitakse pulverisaatori ehk pihusti abil, mis on ühendatud kompressoriga ning töötab suruõhu toimel. Savist esemed on asetatud tõmbekapis olevale pöörlevale alusele. Pritsimismeetodil tuleb arvestada glasuurikaoga, kuid samas on võimalik suhteliselt väikese koguse glasuuriga ese üleni ära glasuurida. 

Glasuuri õnnestumine sõltub glasuurikihi paksusest. Osad glasuuriliigid võivad olla toodetel õhema, teised paksema kihina. Eseme põhi või põhjarant peab jääma glasuuriga katmatuks. Soovitatav on see enne glasuurimist üle võõbata kuuma vaha või parafiiniga, et vältida glasuuri kinnitumist sellesse piirkonda. 

Müügil on erinevaid glasuure, nt madalkuumus- ja kõrgkuumus glasuure, mille kasutamisel tasub teada nende pealekandmise eripärasid. Keraamika stuudios saavad huvilised katsetada glasuuride, värvide, tekstuuride ja põletustemperatuuride mõju lõpptulemusele.

Keraamika maalimine keraamikavärvidega on teine viis, mis on levinud valminud savitoodetele värvi andmiseks. Selleks on spetsiaalselt keraamika värvimiseks välja töötatud glasuurialused ja -pealsed värvid. Lisaks värvidele on saadaval erinevad keraamika markerid. Keraamika lakk võib lisakihina anda ekstra läike või võimaldab kasutada salvrätitehnikat.

Keraamika valmistamine algab savimassi vormimisega. Keraamikas kasutatakse kolme vormimisviisi: savi valamine, plastiline vormimine ja pressimine ehk stantsimine.

1. Savi valamise puhul eristatakse avavalu ehk tavaline valu, umbvalu ehk kahepoolne valu ning segavalu ehk avavalu ja umbvalu kooskasutus.

Avavalu on enam levinud menetlus, õhukeseseinaliste ja enamasti keeruka konfiguratsiooniga toodete seeriaviisiliseks valmistamiseks. Avavalu puhul puutub valuvormiga kokku vaid vormi valatava eseme välispind ehk eseme valusein moodustub ühelt poolt vastu kipsvormi pinda, teine pool moodustub vabalt. 

Umbvalu on vähem levinud menetlus, enamjaolt paksemaseinaliste toodete seeriaviisiliseks valmistamiseks. Umbvalu menetlusel on valuvormiga vahetus kokkupuutes nii valatava eseme sisepind kui ka välispind ehk eseme valusein moodustub mõlemalt poolt vastu kipsvormi pinda. Surve (rõhu) all teostatud umbvalu nimetatakse survevaluks. 

Segavalu valamine toimub kipsvormidesse. Valuvorm, mis sõltuvalt toote keerukusest, võib koosneda paarist kuni paarikümnest osast, liidetakse kokku ning seotakse kinni kummivooliku või kummiribaga. Seejärel valatakse vormi savimass. Kipsvorm hakkab niiskust imama ning vormi seintele tekib tahenenud, hangunud massist ühtlane ja pidevalt paksenev kiht. Savimassi tase alaneb ning seetõttu tuleb uut savimassi kogu aeg juurde valada. Savi valamine toimub nii kaua, kuni on saavutatud soovitud eseme paksus. Seejärel valatakse üleliigne savimass vormist välja, soovitatav on vormi mõni aeg kummuli hoida, mis soodustab massi lõplikku väljavalgumist.

2. Savi vormimine jaguneb: vaba modelleerimine, vormimine kipsvormide abil ning treimine.

Vaba modelleerimise puhul vormitakse õõnesnõu või skulptuur käsitsi vormi kasutamata. Levinumad võtted on: eseme väljapigistamine (-pressimine, -muljumine) savitombust, eseme modelleerimine saviribade (-paelte, – lintide) kokkukleepimise teel (nn kerimismeetod) ja eseme modelleerimine saviplaatide kokkukleepimise teel.

Savi vormimine kipsvormide abil on sobilik õõnesvormide, skulptuuride, reljeefide, plaatide jms seeriaviisiliseks valmistamiseks. Vormi topitakse ühtlane kiht keraamilist massi, mis eemaldatakse peale toote tahenemist. 

Treimise puhul on eseme vorm sõltuvuses treiratta pöörlemisest. Käsitreimine on iidne keraamika vormimise viis, milleks kasutati potiketra. Tänapäeval kasutatakse peamiselt elektrilist potiketra, mis vähendab füüsilist koormust ning suurendab keskendumist käte tööle.

3. Stantsimise teel savi vormimine on levinud peamiselt tehnilise ja ehituskeraamika ning tarbekeraamika masstootmisel. 

Pärast savi vormimist peab saviesemeid kuivatama, et kõrvaldada põletamisel takistavalt mõjuvat niiskust. Savimassi niiskus oleneb veest, mida lisatakse toormaterjalide pehmendamiseks. Savimassi vormimisel väheneb niiskus, eriti kipsvormide kasutamisel. 

Vesi aurab saviesemetel peamisest pinnast, sisemusest tungib vesi järk-järgult pinnale. Seetõttu kuivavad nurgad, kandid ja õhemad pinnad kiiremini, mis võib põhjustada eseme pragunemist. Seetõttu on soovitav ese vormida ühepaksuselt või kuivatamiselt õhemad kohad katta, et kogu ese kuivaks ühtlaselt. Õhutõmme ja päikesevalgus võivad põhjustada mitteühtlast kuivamist, vormimuutust või pragunemist. Keraamikatööstuses kasutatakse kinniseid kuivatusruume ja – kambreid.

Mõned näited keraamika tehnikatest:

• Näpitsatehnika, ingl pinching – vormitakse savi näppude vahel pigistades. Sobib hästi algajale.
• Savikerade ladumine, ingl coiling – savikeradest (vorstidest) ehitatakse vorm. Võimaldab luua orgaanilisi kujusid.
• Savitahvlite tehnika, ingl slab building – savi rullitakse tasaseks ja lõigatakse soovitud kujunditeks, mis liidetakse kokku.
• Potikedral voolimine, ingl wheel throwing – savi vormitakse pöörleval rattal. Sobib sümmeetriliste esemete tegemiseks.
• Valutehnika, ingl slip casting – vedel savi valatakse kipsvormi. Hea sarnaste esemete valmistamiseks.
• Kraapekaunistus, ingl sgraffito – pinnale kantud värvikiht kraabitakse mustriks, paljastades all oleva savi.
• Templitega vajutamine, ingl stamping / impressing – savi pinnale surutakse mustreid tööriistade või templitega.
• Savivedeliku joonistamine, ingl slip trailing – vedelat savi pigistatakse pinnale mustrite loomiseks.
• Raiumine, graveerimine, ingl carving / incising – mustreid lõigatakse savi sisse terava tööriistaga.

• Värviline savitäide, ingl mishima (inlay) – graveeritud mustrid täidetakse kontrastset värvi saviga.
• Glasuurimine, ingl glazing – eseme katmine glasuurikihiga, mis muutub põletamisel läikivaks või mattpinnaks.
• Raku põletus, ingl raku firing – kiire põletus ja jahutus, tulemuseks ootamatud efektid ja praod pinnas.

Sobiva keraamika liigi ja tehnika valimine sõltub eelkõige sellest, mida sa soovid luua, milline on su varasem kogemus ning millised vahendid ja tingimused sul olemas on. 

• Kõige tähtsam on alustada oma huvidest ja eesmärgist. Mõtle läbi, kas on soov luua tarbeesemeid (nt tassid, kausid või taldrikud) või on suurem huvi skulptuuride vm dekoratiivsete esemete vastu.
• Arvesta sellega, millised on võimalused keraamika töövahendite ja tarvikute kasutamise osas. Mõned keraamika tehnikad eeldavad vähem töövahendeid ja võivad olla sobivamad alustajatele, samas kui teised tehnikad nõuavad spetsiaalset varustust. Valiku tegemisel võib otsustavaks saada, kas sul on ligipääs põletusahjule, kui kõrgel temperatuuril saad põletada ja kas sul on olemas muud vajalikud tööriistad.
• Mõtle sellele, kui oluline on sulle, et tulemuseks oleksid sümmeetrilised esemed. Kui see on oluline, siis sobiks keraamika tehnikatest nt potikedral voolimine, mis nõuab küll harjutamist ja potikedra kasutamise võimalust, kuid võimaldab valmistada sümmeetrilst tarbekeraamikat.
• Lisaks keraamika vormimistehnikale tuleb mõelda ka viimistlusele. Selleks on palju võimalusi ning järgida saab isiklikke eelistusi, mis tundub sulle kõige loomulikum ja huvitavam.

Kui sa ei tea, millised võimalused on ja kahtled, milline keraamika tehnika sulle võiks sobida, siis on kõige parem katsetada ning uurida keraamikaga tegelevate inimeste kogemusi ja soovitusi. Sageli võib takistuseks kujuneda keraamika töövahendite soetamise võimalused – ilma kindlustundeta, kas ja mida alustajana vajad, on alginvesteering suur. Sellistel juhtudel on väga hea alustada keraamika stuudios korraldavatest töötubadest, kus on kõik vahendid juba olemas ja kus juhendaja saab tutvustada erinevaid võimalusi ja anda konkreetseid soovitusi.

Lõpuks tasub meeles pidada, et õiget või vale valikut ei ole – parim viis leida endale sobiv tehnika on katsetamine. Proovi erinevaid keraamika liike ja tehnikaid, jälgi, mis sind kõnetab, ja usalda oma tunnet. Keraamika on loov protsess, mis pakub palju avastamisrõõmu.

Esmalt tuleb valida õige savi, see tihendada, vormida ja kaunistada.

Savi valimine on oluline, sest õige savi kasutamine määrab ära lõpptulemuse. Erinevatel savi liikidel on igaühel neist oma eelised ja põlemistemperatuurid.

Savi tihendamine on oluline samm, mida ei tohiks mitmel põhjusel vahele jätta. Kõige tähtsam on see, et tihendamine kõrvaldab kõik õhumullid, mis võivad savi sees olla. Mullidest vabanemine muudab savi vormimise ja sellega töötamise lihtsamaks.

Savi vormimine on protsessi kõige olulisem ja ka kõige loovam osa – oma kunstiteose valmistamine. Keraamika valmistamisel saab oma tööd vajadusel või soovi korral mitu korda uuesti alustada. 

Seejärel on võimalik valmisvormitud savieseme trimmimine ja kaunistamine. Valmis, kuid kuivamata ja põletamata savitööd saab kaunistada näiteks erinevate töövahenditega, joonistada käsitsi peale mustreid, kasutada mustrite tegemiseks templeid, erinevaid silikon- või kipsvorme. Oluline on teada, mida saab ja võib saviga eri etappides teha, et lõpptulemus oleks kaunis.

Savieseme eelpõletuse ehk ettepõletuse käigus põletatakse õhkuivaks kuivanud keraamilised esemed enne nende glasuurimist. Keraamilist massi põletatakse selleks, et muuta see kõvaks, väliskeskkonna mõjudele vastupidavaks ja veekindlaks. Olenevalt savi liigist tuleb valida põletustemperatuur keraamika põletusahjus. Et valmistatud ese põletusahjus ei praguneks, tuleb sellel lasta enne korralikult kuivada.

Kui saviesem on eelpõletatud, võetakse ette keraamika glasuurimine. Glasuuri pealekandmiseks on väga palju erinevaid meetodeid – kastmine, valamine, pihustamine, pintsliga peale kandmine, piserdamine.

Glasuurpõletuse käigus toimub eelpõletatud keraamiliste toodete teistkordne põletamine pärast eelpõletatud toodete glasuurimist. Glasuurpõletus on vajalik selleks, et glasuur kinnituks põletatavatele toodetele.